2024. aasta aprilli esimesel nädalal  võtsime ette 4-päevase reisi Veneetsiasse, kaasas kaks täiskasvanut ning 7-aastane poiss ja 10-aastane tüdruk. Jagame postituses oma kogemusi ja soovitusi. Veneetsias on nii Itaaliapärasust, kui seda omapära, millepärast linna turistide hordid külastavad. Minule tundus küll selline väike teine universum, kus nii aeg kui eluolu liigub teistmoodi. Kohalik giid ütles meile, et Veneetsias on iga maja sama väärtusega kui monument ja seda on seal olles tunda.

Meie soovitused:

• Jaluta võimalikult palju – parim viis linna avastamiseks
• Öine veebussisõit – Veneetsia teises prespektiivis
• Gondlisõit väiksemates kanalites – intiimsem ja vaiksem kogemus
• Osale tänavatoidutuuril – kohaliku köögiga tutvumine
• Klassikalise muusika kontsert õhtul – kultuurielamus
• Klaasipuhumise või maski valmistamise töötuba – lõbus lastele
• Külasta kitsaimat Calle Varisco tänavat – ainulaadne kogemus
• San Marco väljak – kohustuslik peatuspunkt
• Teatro La Fenice – atmosfäär romantikule
• Saar Burano värviliste majade saar – väärt tervet päeva
• Surnuaia saar San Michele – rahulik ja eriline jalutuskäiguks
• Arzanà gondlimuuseum – peidetud aare

Kohale saabumine ja ööbimine

Lendasime RyanAiriga Trevisosse ja olime otsusega rahul. Esimese öö veetsime Trevisos ja hommikul sõitsime rongiga Venetsiasse. Rongipilet oli soodne ja sõit kestis vaid pool tundi.  Nägime lennul eestlasi, kes samal õhtul rongiga edasi Veneetsiasse sõitsid. Eks see ole isiklik eelistus, kas edasi liikuda sihtpunkti või mitte. Meile sobis, kuna lennupiletid ja esimene öö olid soodsamad ning ööbimine hilisõhtul oli lihtsamini leitav (võtsime takso, mis maksis 17 eurot). Hommikul tegime veel väikese vanalinna tiiru ja otsisime üles Treviso maamärgi Fountana de le tete, mis on naise büstist purskaev, kus vesi purskab naise tissidest. Teel rongijaama peatusime kohvikus Caffè Diemme, milles oli suur valik erinevaid küpsetisi ja paninisid, meie lemmikuks ostus croissant pistaatsiakreemiga. Kui sulle kohvik tee peale jääb, soovitame läbi käia. Aire tütar rääkis söödud croissanti imelisusest reisi jooksul korduvalt.

Tagasi tulles soovitame lennujaama sõitmiseks kasutada taksot, kuna linnabussiga rongijaamast lennujaama sõitmine maksis 5 eurot inimese kohta. Meid oli 4 ehk kokku kulus lennujaama saamiseks 20 eurot. Kokkuvõttes oleks taksoga minek olnud mugavam ja ilmselt mitte väga palju kallim. Pileti bussile ostsime rongijaamas asuvast kiosk-poest (mitte rongipiletite kassast või piletiautomaadist), suunavad sildid olid olemas.

Ööbisime Airbnb korteris Cannaregio linnaosas, kus elab kõige rohkem kohalikke ja Airbnb majutusi on vähe. See meeldis meile, sest õhtuti oli linnaosas rahulik ja saime rohkem kohalikku meeleolu nautida. Hind oli soodne kui arvestada, et me jagasime kulusid 2 pere  vahel, hotellidest oli igaljuhul kõvasti soodsam valik. Asukohalt oli valitud korter vaatamisväärsustest eemal (20 – 30 minutit jalutamist), kui sa ei talu pikki jalutuskäike, siis tasub mingi muu linnaosa valida. Päevas käisime keskmiselt 20 000 sammu. Minu jalgadele oli see suur koormus, lapsed said paremini hakkama. Kui oled kodukontoris töötaja nagu mina, siis soovitaksin enne reisi ennast jalutuskäikudega harjutada, tervisele lisaks kasulik.

Giid ütles meile, et ajaloos esimest korda on Veneetsias Airbnb-sid sama palju kui kohalikke. Ilmselt see vahekord muutub üha enam ja enam turistide suunas. Peamiselt seetõttu, et kohapeal elamine on kallis, lihtsam on kolida mandrile ja enda kodu välja üürida Noored ei ole huvitatud Veneetsiasse kolimisest, kuna linn pole lastesõbralik – mänguväljakud ja pallimängud on ruumipuuduse ja lärmi tõttu keelatud. Alla 7-aastased lapsed võivad kasutada rattaid või tõukerattaid, aga üle 7-aastastele on see keelatud. Üks õhtu nägime kuidas poisid vastu majaseina jalgpalli toksisid ja tõesti terve tänava kajas. Isegi jooksmine on raskendatud turiste hordide tõttu.

Veneetsias liikumine

Kohalikud eelistavad jala käimist, kuna nii jõuab kiiremini sihtkohta. Veebusside liinid liiguvad ümber saarte, kuid jala saab otse läbi linnaosade. Samas kui sa kohalik ei ole ja teid mälu järgi ei tea, võid sa sama kaua minna sihtkohta kui veebussiga. Mina eksisin mitu korda ära, kuna GPS telefonis alati ei toiminud, seetõttu soovitan kaasas kanda ka paberkaarti.

Parim aeg Veneetsiasse reisimiseks on enne hooaja algust kevadel või peale lõppu sügisel, kui turiste on vähem. Juba aprillis tundus linn meie jaoks ülerahvastatud, kuid giidi sõnul ei ole see suvega üldse võrreldav.

Veebussidele piletite ostmine on lihtne äpi AVM Venezia kaudu. Soovitame selle äpi enne reisi alla laadida, sest selle kasutamiseks pead ka konto tegema. Veebusside pileteid saad osta ka iseteeninduskioskitest, kuid neid ei ole igas peatuses ja veebussi peal pileteid ei müüda. Kui linn on ülerahvastatud, siis on seda ka veebussid ja sa ei pruugi esimesele veebussile mahtuda. Pardale minek toimub elava järjekorra alusel. Äpile saad osta ka mitu 24-tunnist piletit ja need QR -koodi abil järgemööda aktiveerida. Sisenemine veebussidele on nagu metroos, piiksutad pileti värava juures läbi. Linnas veebussidel keegi pileteid ei kontrollinud, küll aga kontrolliti meie pileteid Burano saarelt tagasi sõites. Ühel päeval võtsime 24-tunnised passid ja külastasime mitut lähedal asuvat saart. Aire käis koos tütrega veel eraldi öisel veebussitiirul, et kogeda öist meeleolu.

Veneetsia vaatamisväärsused

San Marco väljak on igas Veneetsia reisijuhis põhisoovitus ja põhjusega. Külastasime seal pojaga Palazzo Ducale ja Museo Correr muuseumi (üks pilet katab mõlemad). Aire külastas tütrega väljakul asuvat Campanile di San Marco torni. Basilica di San Marco katedraali järjekord oli liiga pikk, nii et loobusime sellest. Samal päeval külastasime keerdtreppi Palazzo Contarini ja Teatro La Fenice. Muuseumite külastus laste seisukohast palju ei paku ja kui sul aega on vähe, siis loobuksin neist.  Palazzo Ducale on selline palee sisekujunduse külastus, Museo Correr on lastele tõenäoliselt põnevam. Vaateplatvormid on kiiremini läbitavad ja sobivad paremini lastega külastamiseks. Campanille di San Marco vaade on parem kui pead valima kahe vahel. Mulle jättis sügava mulje Teatro La Fenice, algupärane teater on maani maha põlenud kuid nüüdseks täielikult taastatud. Kui oleks olnud võimalus, oleksin heameelega mõnda etendust või kontserti seal külastanud.

Otsisime üles toidupoe, mis on ehitatud endisesse teatrisse Teatro Italiasse. Kuid ootused olid suuremad kui oli reaalsus. Kui see just tee peale sulle ei jää, siis väga millestki sa ilma ei jää. Kindel soovitus on aga üles otsida kõige kitsam tänav Calle Varisco. Soovitan meeldejäävaks külastuseks minna sinna öisel ajal, sest saime ise seetõttu olla tänaval täiesti üksi.

Veneetsia tegevused

Meie lemmikuks osutus tänavatoidutuur, mille hind ja saadud väärtuse suhe olid väga head. Tripadvisor pakub mitmeid variante, valisime ühe soodsama variandi, eeldades et lapsed ei pruugi kõike süüa. Tuur toimub kas hommikul või õhtul, meie käisime õhtul ja asendasime sellega õhtusöögi. Tuur sisaldas viie baari külastamist, kus sai proovida igas kohas paar-kolm cicchetti ehk suupistet. Viimases kohas pakuti jäätist. Hind ei sisaldanud jooke, seega soovitan veepudeli kaasa võtta.  Igas baaris andis Giid soovitusi kohalike veinide või kokteilide osas. Meie ostsime proovimise mõttes kõiki soovitusi ja jagasime kahe peale. Giid oli väga tore ja rääkis palju juurde kohalikust eluolust ja Veneetsiast. Näiteks jäi meelde see, et igal väljakul (neid on seal üle 100) on kirik ja kaev. Algusaegadel olid väljakud hoopis põllud. Kaev on tegelikult kuivkaev, mis on ehitatud vihmavee kogumiseks. See oli veneetslastele algupäraselt ainus viis magevee saamiseks. Kuivkaevus kasutati liiva ja kivisid vee puhastamiseks ning vesi jaotati lähedal asuvate elanike vahel ära. Seda loomulikult ei olnud raiskamiseks või isegi piisavalt ja seetõttu tarbisid veneetslased joogiks rohkem veini kui vett. Tänapäeval kõik kirikud ei ole avatud igapäevaselt, sest pole lihtsalt iga kiriku jaoks piisavalt elanikke ehk liikmeid.

Kui sa tuuril ei jõua käia, siis meie külastatud kohtadest oli kõige erilisem Cantina Do Mori baar, kuhu soovitame minna. Tegemist on Veneetsia vanima kõrtsiga, mis asutati aastal 1462. Legendi järgi oli baar Casanova üks kohtumispaiku ja seda sellepärast, et baaril on kaks välisust, millest üks viib ühele tänavale ja teine teisele. Seega sai Casanova kiirelt jalga lasta kui tema vallutatud naiste abikaasad  teda taga ajama tuli. Iseenesest on baar ülesehituselt kui väike tänav, millest saad sirgjooneliselt läbi käia.

Külastasime klassikalist kontserti, kus mängiti Vivaldi “Neli aastaaega”. Kontsert toimus õhtul kell 21 kirikus, mis võimaldas liikuda läbi öise Veneetsia. Kasutasime liikumiseks veebussi, mis tänu õhtusele ajale ei olnud üle rahvastatud ja võimaldas meil reelingu ääres seista ja Veneetsiat pimedas imetleda. Konkreetset kontserti aga soovitada ei julge (vaata ja vali endale meelepärane). Nimelt kui kontsert oli alanud ja kestnud kuskil 4 minutit, tõusis eestpoolt üks sakslane püsti ja lahkus. Juhuslikult olid tema naine ja poeg meie ridade lähedal ja kuulsime, mida ta neile ütles: ”See on lihtsalt nii halb, et ma ei saa siin kauem viibida”. Meie muusikaline kuulmine ja teadmised ei ole kõrgtasemelised, seega meie lahkumise vajadust ei tundnud. Õhtu tegi eriliseks atmosfäär, mille lõi öine Veneetsia ja muusika kokku.

Osalesime lastega kahes töötoas. Aire oma tütrega klaasipuhumise ja mina pojaga maski maalimise töötoas. Oleksime kõik tahtnud klaasi puhuda, kuid töötoas osalemisel oli vanuse piirang. Seda aga õigustatult, sest Aire pidi oma tütart töötoas aitama. Töötoa lõpuks said nad endale klaasist ripatsid.  Minu pojale maski töötuba meeldis, minu jaoks jäi lahjaks. Töötoas said valida nii umbes 10 eri kujulise maski vahel ja selle ära maalida. Juhendaja inglise keel ei olnud väga hea ja midagi ta meile juurde ei rääkinud. Oleksin oodanud, et ta tutvustab poes nt eri stiilis maske ja maskide valmistamise ajalugu või muud sellist. Samas lapsele meeldis ja kui mõelda, et enamus päevast moodustab kõndimine ja muuseumid, siis on see väike vaheldus lapsele tore. Praegu tagantjärgi on kodus tore vaadata kaasa toodud maske.

Kogu meie Veneetsias oleku ajal olime kahevahel, kas minna gondliga sõitma või mitte, sest see tundus ülehinnatud. Üks võimalus on tegelikult teha gondliga kanali ületus praamiteenusena, mis maksab 2 eurot inimese kohta ja kestab umbes minuti. Seda teenust saab kasutada ainult teatud kellaaegadel ja kahjuks me ei sattunud õigel ajal sinna. Kanalit saab ületada kahes kohas: Gondola Traghetto di Santa Sofia ja Gondola Traghetto di San Tomà.

Lõpuks otsustasime lahkumispäeva hommikul sõidu siiski ette võtta ja soovitame selle oma  reisiplaanidesse lisada. See andis Veneetsiale uue dimensiooni. Kui tänavad olid lärmakad, siis väikestes kanalites sõites valitses vaikus ja tunne oli nagu oleks sattunud sajandite tagusesse aega. Ka lastele meeldis see väga. Kuigi gondlisõidu kestuseks on kirjas 30 minutit, oli sõit ise umbes 20 minutit, arvestades ka gondli pealemineku ja mahatulemise aega. Tänavatoidutuuri giid soovitas kindlasti sõita väikestes kanalites, kuna peakanalil on suur liiklus ja lainetus, mis rikub atmosfääri. Valisime gondli pealemineku koha rongijaama lähedal Calle Perdon imbarco Gondola ning jäime oma valikuga rahule. Enamus ajast sõitsime väikestes kanalites, korra sõitsime suurele kanalile, et tagasipööre teha. See andis hea arusaama, miks giid suurel kanalil sõitmist ei soovitanud.

Aire oskab keskmisel tasemel itaalia keelt ja sai meie gondoljööriga oma keeleoskust praktiseerida. Giid küll küsis alguses, mis keeles soovime rääkida, seega saab seal ka inglise keeles hakkama. Saime teada, et Veneetsias on umbes 500 gondlit ja 800 gondoljööri. Gondlisõitjaks peab õppima kaks aastat kestvas koolis. Gondleid on erinevaid ja meie sattusime vanema erilisema mudeli peale. Uurisin, kas töö on ka füüsiliselt raske, kuid otseselt see ei pidanud olema. Väsitav on lihtsalt turistihooaeg, kus tööpäevad kujunevad 14-tunnisteks. Gondoljöör soovitas külastada gondlimuuseumi Arzanàt, mis võiks olla lastele põnev. Kahjuks oli tegemist meie viimase hommikupoolikuga ja me ei jõudnud seda plaani võtta. Kuid teised külastajad soovitavad seda soojalt, seega soovitame seda edasi.

Veneetsia saared

Planeerisime ühe päeva lähedal asuvate saarte külastamiseks. Plaanis oli surnuaia saar San Michele, klaasipuhujate saar Murano, värviliste majade saar Burano ning Burano kõrval asuv osaliselt maha jäetud saar Torcello. Ühe päeva jaoks oli seda liiga palju ja jätsime jooksvalt minemata Torcello saarele. Kui sul on aega külastada vaid ühte saart, soovitame kindlasti Buranot. Veneetsia erilises õhustikus tundub, et sellest erilisemaks minna ei saa, kuid Burano suudab seda tunnet ületada. Saar on täis värviküllust, mis võtab hinge kinni, ja pole ime, et Instagram on sellest saarest pilte täis.

Murano saarel külastasime klaasipuhumise tehast. Väikese demonstratsiooni eest tuli maksta 5 eurot ja see kestis umbes 15 minutit. Mina käisin pojaga ka Murano klaasimuusemis Museo del Vetros. Kui oled läbi käinud erinevad suveniiripoed, näed juba palju ja muuseum ei pakkunud eriti rohkemat. Kokkuvõttes jäid Murano saare osas kahetised tunded. Klaasipuhumise demonstratsioon oli äge, kuid Burano kogemus oli siiski võimsam.

Tegime ka lühipeatuse surnuaia saarel San Michelel. Selle eriline õhustik pakub sulle mõnusat jalutuskäigu võimalust. Lastega minek on muidugi nii ja naa, sest minu seitsmene poeg tahtis ringi joosta, kivikesi loopida ja purskkaevus mängida.

Veneetsias söömine

Reisi planeerides oli mul soov mõnes soovitatud restoranis käia õhtusöögil, aga selleni me ei jõudnud. Parimates kohtades peab koha reserveerima, kuid kui sa ei tea täpselt, mis kell kuhu jõuad, on seda raske teha. Üks õhtu sõime kodus, teine oli meile tänavatoidutuur, kolmandal käisime oma naabruskonnas söömas kohalikus baaris, kus valitud risoto oli tõesti imeline. Üldiselt on pearoa hinnaks keskmiselt 25 eurot, pitsa saad 12 euroga.

Päevasel ajal sõime palju gelatot ehk itaalia jäätist. Mina proovisin esimest korda näiteks mandariini, šokolaaditordi ja kirsimoosi ja valge šokolaadi jäätist. Soodsalt saad osta tänavalt pitsalõike, see aitab kiirelt lapsele midagi sisse sööta.

Kuna poeg on suur pitsa armastaja valisime üheks lõunasöögikohaks Oke pizzeria, mis minule pakkus toiduelamuse. Pitsa on nii suur, et tasub jagada. Meie küll võtsime erinevad, sest laps soovib alati kas lihtsalt singi või ainult tomatikastme pitsat. Mina aga valisin midagi, mida Eestis ei ole näinud – mortadella, burrata ja pistaatsia pitsa. Mortadella on selline keeduvorsti taoline ja burrata on mozzarella juust, mis vormitud palliks ning täidetud pehme kohupiima ja kreemiga. Kindlasti katsetan edaspidi kodus selle juustu lisamist oma menüüsse. Kui lugesin Oke pizzeria arvustusi, leidsin nii häid kui halbu. Pean nõustuma, et teenindus ei olnud minu jaoks parim. Istusime väliterrassil ja meie tellimus võeti viimaste seas, kuigi olime nii mõnestki kohalikust varem menüü kätte saanud. Kohalikud einestajad said esmajärgus tellida, kuid mõistan, et turistide hordid ja osaliselt ebaviisakas käitumine on teenindajad ära tüüdanud.

Ostusoovitusena soovitan külastada rongijaama lähedal asuvat šokolaadipoodi Pasticceria Dal Masi. Teenindajad pakuvad sul maitsmiseks šokolaaditrühvleid ning ka pesto kastmeid. Mina ostsin kaasa nii pistaatsiapestot kui pistaatsiatrühvleid ning need mõlemad olid imelised. Eriti pesto, kuid selle hind on väga krõbe.

Kokkuvõtteks

Kuigi paljud reisikirjeldused toovad välja, et Veneetsia on väga kallis, siis mulle tundus see samaväärne Eestis puhkamisega. On kallis, aga kartsin veelgi hullemat. Loomulikult on soodsamaid ning lastele sobilikumaid sihtkohti. Kui sa mõtled kas minna koos perega või mitte, siis sina tunned oma lapsi kõige paremini. Kui nende jaoks ei ole iga päev 20 000 sammu probleem, siis soovitame. Mina teadsin, et mu seitsmene poeg peab vastu, sest eelmisel sügisel külastasin oma kunagist klassiõde San Franciscos ning sellel reisil ei tekkinud meil pojaga mitte ühtegi tüli ning liikumist oli palju. Kui aus olla, siis üks tüli tekkis, aga selles olin süüdi mina.  

Veneetsia on ainulaadne ja lummav koht, eriti kui valida õige aeg ja tegevused. Soovitame kindlasti seda imelist linna külastada. Meie ise mõtleme küll, et nüüd kui tänavad ja eluolu selge, võiks sinna uuesti minna ja rahulikumalt õhustikku ning toitu nautida.