Kui oled kunagi kaalunud minna Islandile matkama, aga ei tea täpselt, mida oodata, siis siin on minu kogemus. Valisin Sandbergi matkareisi paketi ja annan ülevaate varustusest, füüsilisest koormusest, ilmast, ööbimistingimustest ning Reykjavikust. Saad teada, millal mu jalad enam ei taastunud ja millal kuumaveeallikas päeva päästis.

Matkavarustus

Sandberg andis nii nimekirja vajalikest matkatarvetest kui ka korraldas veebikõne, mille käigus reisijuht kõik olulisemad asjad üle rääkis. Kui sind matkavarustuse teema ei huvita, võid kohe järgmise osa juurde liikuda.

Kasulik varustus, mis mul kaasas oli:

• 60L korralik Osprey matkakott, mille pealmist osa saab muuta väikseks päevamatkakotiks
• sisse käidud matkasaapad
• veesussid
• matkapüksid ja liibuvad spordipüksid
• vihma- ja tuulekindel jope
• kerge sulejope (mahtus pisikesse kotti)
• 3 paari spordisokke
• 3 alussärki
• pikkade varrukatega pluus
• fliis
• torusall
• paksem müts (öösel telgis magamiseks)
• nokamüts
• fliisist kindad
• päikeseprillid ja päikesekreem
• kuivšampoon ja hambapesutabletid
• villiplaastrid ja tavalised plaastrid
• kerge kuivatusrätik (kindlasti õhuke spordirätik, isegi see ei kuivanud mul iga päev ära)
• ujumisriided
• magamiskott ja termokattega magamismatt
• veekindel kott riiete pakkimiseks ning mõned prügikotid (nt ühe panin ümber magamiskoti)
• kokkuvolditav kauss ja tass, kahvel ja joogipudel
• akupank
• vihmakeep
• niisked salvrätid

Lisaks võtsin kaasa magneesiumi, nohutablette, kurgupastille ja peavalutablette – neid kõiki läks vaja, kurgupastille jagasin ka matkakaaslastele.

Olin matkasaapaid kaks kuud enne reisi sisse käinud (Eesti lamedal maastikul kõndinud), aga esimesel suure tõusuga matkal hakkas üks saabas kohe kannale hõõruma. Siin tulid appi villiplaastrid – panin neid ennetavalt peale kahel järgmisel päeval. Õnneks midagi katki ei hõõrunudki, aga hea, et plaastrid kaasas olid. Ühel matkakaaslasel surusid saapad varvastele sedavõrd, et tekkisid sinikad, ja ta arvas, et ilmselt tuleb kolme kuu pärast küüs maha.

Mida kaasa ei võtnud, aga oleksin vajanud

Kilest veekindlad matkapüksid.
Ühel päeval sadas hommikust õhtuni vihma. Minu matkapüksid pidasid küll umbes neli tundi vastu, aga viimased kolm tundi olid nii saapad kui püksid läbimärjad. Õnneks oli järgmine päev kuiv ja kõik sai ära kuivatada – kasutasin liibuvaid spordipükse ning panin matkapüksid seljakoti külge kuivama. Kui aga oleks mitu päeva järjest sadanud, oleks olnud tõsiselt ebamugav.

Matkakepid.
Pole kunagi neid kasutanud ja ei hakanud ostma. Mõtlesin, et siis ei oska ka puudust tunda. Sain hakkama ka ilma, kuid pidin neid laenama, näiteks jõgede ületamisel. Kui sul on raskusi tasakaalu hoidmisega järskudel tõusudel ja langustel, siis kindlasti soovitan need kaasa võtta. Ma ei oska hinnata, kui palju need aitavad raskuse jaotamisel, sest mul tuli seljakott tõusudel ainult jalgade jõul üles vedada ning vahel pani see mind ikka proovile. Olin grupist ainus, kellel matkakeppe kaasas ei olnud.

Termos.
Tegelikkuses oleks aga soe lonks teed mitmel korral väga ära kulunud. Õnneks olid reisikaaslased sõbralikud ja jagasid oma sooja jooki ka minuga, aga tagantjärele soovitan kindlasti termos kaasa võtta ja veepudel pigem koju jätta. Sooja ilmaga saab termosesse panna ka külma vett. Meil ei olnud ühtegi tõeliselt palavat päeva ning reisijuhi soovitatud veekogust ma kordagi päriselt ära ei joonud.

Täispuhutav madrats magamismati kõrvale.
Mul oli kaasas termokihiga magamismatt, telginaabril aga ainult madrats. Kõik ööd olid minul magada kõva, esimesed ööd eriti. Kodus kartsin pigem maapinnalt tulevat külma, aga praktikas oleks pehmem madrats ilmselt parema une taganud. Soovitaksin igaks juhuks mõlemad kaasa võtta.

Soojad magamisriided.
Mul oli kaasas tavaline pidžaama, aga mõnel ööl tundsin siiski külma. Magasin müts peas ja kindad käes. Külmatunne võis tuleneda ka sellest, et ma ei suutnud magamiskoti sees käsi hoida – mulle oli see liiga pitsitav ja kinnine. Võib-olla tasuks siiski soetada soe meriinovillane aluspesu ööseks.

Osalt jätsin mõned asjad teadlikult välja, sest proovisin kotti võimalikult kergeks saada. Tagantjärele võib öelda, et paar kilo siia-sinna seljas tegelikult tunda ei anna, aga viis kilo lisaraskust annab end tunda. Nii et kui mõtled, kas midagi maha jätta, siis tasub hinnata, kas nende esemete kaal kokku annab tõesti selle tundevahe.

Kindlasti peab kotis jääma ruumi ka telgi ja toidu jaoks. Telgiga on võimalik veidi mängida – mõne osa saab panna küljetaskusse või kinnitada koti külge. Toidu jaoks aga peab kindlasti ruumi jätma, see ei ole valikuline. Minu kott oli täiesti täis, ja üks põhjus oli kindlasti ka see, et mul polnud kõige väiksem magamiskott. Soovitan otsida kaasa soe, aga võimalikult kompaktne magamiskott – see aitab kogu pakkimise lihtsamaks teha.

Mis mul kaasas oli, aga ei kasutanud

Lühikesed püksid

Kuigi üks päev oli hommikust õhtuni päike väljas, siis nii palavaks ei läinud ei matkal ega pealinnas, et oleksin vajanud lühikesi pükse.

Pealamp.
Oli küll nimekirjas, aga kordagi ei kasutanud. Kui sul on piisavalt telefoniaku mahtu või telk on mitme peale ja kellelgi on lamp, võib sellest piisata. Reisijuhi sõnul on see kasulik paksu udu korral, seda meie reisi jooksul ei olnud. Muidugi ilmad on väga muutlikud ja ei saa seda lubada, et sinu reisil ei ole.

MacGyveri teip.
Meil paluti natuke kaasa võtta, aga kui arvestada, et enamikel see niikuinii kaasas on, ei pea igaüks eraldi võtma. Üks matkakaaslane proovis küll saapaid lappida, aga see ei toiminud – saabas läks siiski pealt lahti.

Niisked lapid (raske pakendiga).
Võtsin kaasa need, millel oli plastkaanega aken – üsna suur ja raske. Mugav küll pärast saapavõtmist jalgu puhastada, aga kasutasin neid vähe. Soovitaksin pigem väiksemat või poolikut pakki. Kui vajadus, saab duši all käia või märjaks tehtud WC-paberiga samuti hakkama, mis iga laagriplatsi WC-s olemas on.

Olemas olnud varustus, aga oleks saanud paremini

Veesusside asemel Crocsid.
Sussid ei kuivanud pärast jõeületust sugugi kiiresti ja jäid laagris kandmiseks sageli liiga märjaks. Enamasti käisin nendega sellest hoolimata, aga oleksin tahtnud kuivasid jalanõusid. Crocsid oleks olnud parem valik – need kuivavad kiiremini ja annavad jalgadele rohkem puhkust. Ükskõik kui mugavad su matkasaapad ka poleks, siis õhtuks on midagi muud jalga panna lihtsalt hädavajalik.

Veel üks paar jalanõusid linnas käimiseks.
Soovitan kaasa võtta lisaks matkasaabastele ja laagrijalanõudele ka eraldi vabaajajalanõud Reykjavikus käimiseks. Jalad tänavad vahelduse eest.

Riided Reykjaviku jaoks eraldi kotti.
Meie seltskond jättis hosteli hoiule ühe ühise koti. Mul jäi see veebikõnest kahe silma vahele. Oleks võinud sinna jätta vabaajariided ning jalanõud linna jaoks.

Särkide ja sokkide valik.
Võtsin kaasa 3 lühikest ja 1 pikkade varrukatega särgi – oleksin tahtnud hoopis 2 + 2. Üks pikkade varrukatega pluus sai vihma käes märjaks ja kuiv varu oleks tulnud kasuks.
Samuti oleksin pidanud võtma 1–2 paari rohkem spordisokke. Kuigi igas laagriplatsis saab kraanikausis riideid pesta, on vihmase ilmaga nende kuivamine keeruline – kui mitte lausa võimatu.

Vihmakeep.
Minu keep ei katnud käsi täielikult ja kui sadas, sai pikkade varrukatega pluus märjaks. Soovitan eelistada mantli tüüpi keepi, mis katab paremini ja on mugavam.

Tahan eraldi välja tuua, et kuigi ma igapäevaselt üldse nokamütsi ei kanna, sai sellest matkal mu lemmikese. See kaitses korraga vihma, tuule, putukate ja päikese eest ning kui vihma sadas ja vihmakeep oli peal, andis mütsinokk parema vaatevälja. Muideks, Islandil verd imevaid sääski ei ole.

Alguses tundus päikesekreem täiesti üleliigne, sest sellist pilvitu ja pideva päikesega ilma meil polnudki. Aga ühel päeval unustasin kreemi peale panna ja see andis end kohe tunda – nahk ärritus ja huuled läksid lõhki. Siin mängib rolli mägedes olemine, kus päike mõjub ka pilvise ilmaga. Seega tasub end kaitsta – eriti nägu, kõrvu ja huuli.

Füüsiline koormus matkal

Töötan peamiselt kodukontoris ja käin sügisel periooditi kaks korda nädalas tantsutrennis. Enne matkareisi võtsin eesmärgiks iga päev 5 km kõndida ja pidasin sellest enam-vähem kaks kuud kinni. Mõned päevad küll jäid vahele, aga üldiselt sain eesmärgi täidetud. See ettevalmistus aitas kindlasti kaasa – vähemalt esimesed viis matkapäeva olid mu jalad hommikuks alati puhanud ja taastunud.

Viimased kaks päeva andsid aga jalad ennast tunda ning täiesti taastusid nad alles hiljem Eestis. Põhjus oli ilmselt suurima päevase sammude arvuga matkapäevas – kokku 42 605 sammu. See kuhjas eelmisele koormusele veel ühe kihi otsa.

Ettevalmistuses jäi puudu sellest, et Eestis kõnnid tasasel pinnal. Islandil seevastu kulges suurem osa matkaradadest kas tõusul või langusel. Sääremarjad pidid tegema tööd asendites, millega nad polnud harjunud. Piimhapet kogunes, aga õnneks midagi ületamatut ei tekkinud.

Abiks oli kindlasti ka meie reisijuhi soovitus tõusudel mitte otse üles minna, vaid võtta rada väikeste sikk-sakkidena. See tõesti toimis – sellisel moel vahelduvad koormuses parema ja vasaku jala lihasgrupid ning üks jalg saab natuke puhata, kuni teine töötab. Katsetasin mõlemat varianti – otseminekut ja sikk-sakki – ning viimane töötas selgelt paremini.

Sammulugeja tulemuste põhjal saab aimu, kui suur füüsiline koormus matkal tegelikult oli. Tabelist on näha iga päeva liikumismaht. Matkal sain selgeks, et minu kehaline ettevalmistus hetkel ei võimalda matkareisi, kus päevas on keskmiselt 1000 m tõusu, aga kuskil 500 m on sobiv. Ehk siis kohe Püreneedesse ei tõtta.

1. päev	Reykjavik (liikusin ainult jala)	21 274 sammu
2. päev	Kuldse ringi ekskursioon bussiga	13 894 sammu
3. päev	Saabumine Landmannalaugari ning päevamatk Brennisteinsalda ringrajal	16 836 sammu
4. päev	Päevamatk Landmannalaugarist „koleda lombi“ juurde ehk Ljótipolluri matkarada	24 116 sammu
5. päev	55 km Laugavegur matkaraja esimene päev	21 359 sammu
6. päev	55 km Laugavegur matkaraja teine päev	18 654 sammu
7. päev	55 km Laugavegur matkaraja kolmas päev ning pärastlõunane väike lisamatk kanjoni	42 605 sammu
8. päev	55 km Laugavegur matkaraja neljas ja lõpp-punkti saabumise päev	29 651 sammu
9. päev	Päevamatk Valahnúkuri tippu, 3 km bussipeatusesse, et Reykjaviki tagasi suunduda	19 251 sammu
10. päev	Reykjavik (kasutasin ka busse)	17 154 sammu
11. päev	Reykjavik (kasutasin ka busse), lahkumine lennujaama kell 21	14 080 sammu

Reykjavik

Reykjavikus veetsime kokku kolm päeva: ühe enne matkapäevade algust ja kaks pärast matka lõppu. Neil päevadel ööbisime hostelis, neli inimest ühes toas.  

Reykjavik on imeilus linnake, omapärase arhitektuuriga ning paljude seina- ja tänavamaalingutega linn. Majade fassaade katavad tihti värvilised lainelised metallplaadid, mis aitavad kaitsta tugeva tuule, niiskuse ja ka tulekahjude eest.

Esimesel Reykjaviku päeval valisin endale järgmised tegevused: vaalamuuseum, vaalavaatlus, muuseum Perlan ning ühine õhtusöök matkaseltskonnaga Loki restoranis. See asub otse Hallgrímskiriku vastas – Reykjaviku tuntud maamärgi kõrval.

Reykjaviku muuseumid on üldiselt üsna väikesed. Sadamas asuvas vaalamuuseumis oli vaid kaks ekspositsiooniruumi ja väike kinosaal, kus näidati kordamööda kahte umbes tunniajast filmi. Need viimased olidki minu jaoks muuseumis kõige huvitavamad.

Muuseumis olid Islandi vetes elavad vaalaliigid küll elusuuruses kujude näol esindatud, aga minu arvates oli infot üsna napilt. Isegi kui kuulata järjest kõik audiogiidi lood, kulub muuseumis viibimiseks vaid umbes pool tundi. Iseenesest on neid vaalakujusid ehk hea just enne vaalavaatlust vaadata – nii saad parema ettekujutuse, kui suured need loomad tegelikult on. Meie paatkond ei näinud vaalasid kuigi lähedalt, nii et eelnev muuseumikülastus aitas paremini nende olemust mõista. Kuna mul oli enne tuuri veel aega, siis ma vaatasin ka muuseumis esitatavaid filme. Ühest filmist sain enamuse ära vaadatud ja see rääkis inimese kauba- ja sõjalaevade ning sonarite tekitatavast mürast ja kuidas see vaalades stressi ja probleeme tekitab. Päris nukker film, aga tõstis teadlikkust ja andis lisaprespektiivi teadmistesse sellest, kuidas inimtegevus ookeane mõjutab viisil, mille peale sa enne pole mõelnud.

Vaalavaatlusteks sain soovituse kasutada Elding.is firmat. Valisin sealt Reykjavík Premium Whale Watching tuuri, mis viiakse läbi väikese RIB-paadiga, kuhu mahub maksimaalselt 12 inimest. Sõit algab Reykjavíki vanast sadamast ja kestab kaks tundi. Eeldasin, et väiksem paat pääseb ehk vaaladele lähemale, kuid minu vaatluse ajal nägid just suuremal paadil olnud inimesed vaala otse enda kõrval. Tundub, et see ongi täielikult juhuse asi ega olene paadi suurusest. Ainus praktiline vahe on kestuses – suure paadiga kestab tuur kolm tundi, aga mina soovisin veidi aega kokku hoida.

Vaala nägemine oli midagi, millest olin unistanud lapsest saadik, kuid pean tunnistama, et nii suurt elamust, nagu lootsin, ma ei saanud. See ei tähenda muidugi, et sina peaksid vaalavaatlusest loobuma. Mul on hea meel, et vaalad pole enam minu jaoks ainult mõtteline kontseptsioon – vaid midagi, mida olen nüüd oma silmaga näinud ja kogenud. Kui üldse mingit loodusimet soovitada, siis käisin aastaid tagasi Puerto Rico rannikul helendavate vetikate sees ujumas ja seda kogemust ei ole mitte miski mul ületanud. Boonusena näidati meile ühte väikest saart eemalt, kus pesitsesid Puffinid. Kuna mul oli binokkel kaasas (matkakaaslane laenas), siis nägin neid üpris hästi.

Perlani muuseum on suurim muuseum Reykjavikis. Tore oli osa võtta vulkaani ja virmaliste showst. Muuseum asub väikese künka peal ja võimaldab ka linnale 360 kraadi vaadet katusel. Muuseumis olev jääkoobas mulle suurt muljet ei avaldanud, ilmselt olen lund ja jääd piisavalt siin Eestis näinud. Kokkuvõttes ütleksin, et muuseumi hinnang jääb keskmiseks. Samas sai Islandi looduse kohta küll väärt infot juurde, eriti kui pole teemat varem põhjalikumalt uurinud.

Loki restoran pakub Islandi traditsioonilisi toite, kuid pean ausalt ütlema, et minu jaoks jäi kogu elamus veidi liiga koduseks ega pakkunud erilist toiduelamust. Samas oli see esimene koht, kus meie grupp sai ära proovida kuulsa islandi „delikatessi“ – mädanenud haikalaliha, mille kõrvale pakuti kohalikku viina. Julgen öelda, et saad selle kummalise maitsega hakkama – mina sain.

Teisel linnapäeval, matka lõpu poole, liikusin linnas rohkem bussidega, aga kokku tuli siiski päris mitu kilomeetrit kõndimist. Selle päeva kõige ägedam kogemus oli vabaõhumuuseumi külastus. Sealsetel hoonetel – eriti muldhüttidel – oli hoopis teistsugune ilme kui meie Eesti vabaõhumuuseumis, ja need olid ka väga harivad. Tore oli sajandi tagusesse aega sisse astuda. Kindlasti soovitan külastada. Lemmikmaja oli kalurimaja, mille katus ja üks sein olid laotud tahutud laavakividest – nägid välja nagu suured kalasoomused.

Pärast vabaõhumuuseumi külastust olin otsustanud käia veel kirbuturul, toidupoes Islandile omase toidu otsingul ning vaadata läbi mõned suveniiripoed ja second hand poed. Kirbuturult ma endale midagi sobivat ei leidnud – ootused olid lihtsalt suuremad. Tagantjärele võin siiski öelda, et näiteks laavaleib oli seal odavam kui tavalises toidupoes. Mina toitu turult ei ostnud, eeldades, et seal on hinnad kallimad kui poes – nagu see tihti Eestis on. Ja kui otsid laavakivist ehteid, siis kirbuturul oli neid tõesti suur valik.

Islandi käsitsi kootud kampsunid maksavad tavapoes umbes 150 eurot, aga second hand poodidest võib neid leida poole hinnaga, umbes 70 euro eest. Second hand’id olid seal pigem boksimüügiga poed, mis tegi šoppamise veidi vaevalisemaks ja ajamahukamaks. Minu lemmikuks osutus pood nimega Verzlanahöllin. Kui kannad S-suurust, oleksid sealt võinud leida tõeliselt ägedaid kleite. Mina, M/L-suuruse kandjana, leidsin sealt ühe väga meelepärase kampsuni 7 euro eest.

Sel päeval otsustasin lõunasöögiks valida parema restoranikogemuse – koha nimega Skál! See osutus tõeliselt heaks valikuks ja oli kogu reisi parim toidukord. Soovitan soojalt!

Pärast lõunat suundusin tagasi hosteli juurde, et külastada selle kõrval asuvat Laugardalslaugi ujumiskeskust – tüüpiline islandlaste ajaveetmiskoht. Võrreldes kõige muuga on see üsna soodne, pilet maksis umbes 10 eurot. Samas ei olnud keskus ise midagi väga erilist või märkimisväärselt suuremat kui tavaline veekeskus. Küll aga oli pärast väsitavaid matkapäevi mõnus end soojas vees leotada.

Keskuses oli 50-meetrine ujulabassein (natuke jahedama veega), madal mänguala lastele, veetoru, aurusaun ning erineva temperatuuriga ümberkaudsed väikesed ümmargused basseinid (10 °C, 38 °C, 42 °C ja 44 °C). Huvitav detail oli see, et duširuumide seinale oli pandud juhis, milliseid kehaosi enne basseini kindlasti pesta tuleb. Soovi korral sai end pesta ka kinnises dušikabiinis. Minu külastuse ajal mõjus keskus küll üsna kulununa.

Õhtusöögiks haarasin hot dogi sealsamas keskuse ees asuvast kioskist ning lõpetasin päeva jäätisega hosteli kõrval asuvast jäätisekohvikust SKÚBB. See pidi olema üks Reykjavíki paremaid jäätisekohvikuid ja peab ütlema – jäätis oli tõesti maitsev. Võrreldes Eesti jäätistega oli see pigem lahjem, meenutades veidi Itaalia stiilis gelatot.

Reisi kolmandal Reykjaviku-päeval külastasin hosteli kõrval asuvat botaanikaaeda. Külastus on tasuta ja üldmulje oli pigem nagu kiviktaimlast – palju taimi, mis on sarnased meie omadega Eestis. Üks põnev detail oli kümnete erinevate rabarberisortide olemasolu. Kuigi sordinimed olid erinevad, nägid kõik rabarberid välja üsna sarnased.

Kuna eelmisel päeval ei leidnud ma lastele midagi eriti erilist suveniirideks, otsustasin sel päeval külastada üht mänguasjapoodi, mis avati kell 11.30. Läksin sinna lootuses leida mõni põnev lauamäng, mida Eestis müügil pole. Seejärel suundusin linna peale homaarisuppi sööma ja vanalinna jalutama.

Külastasin ka Reykjavíki tuntuimat maamärki – Hallgrímskirkjat. Kirikusse pääseb tasuta, kuid torni külastus on tasuline. Meie reisijuht soovitas minna ajal, mil kellatorn lööma hakkab – see toimub igal täis-, veerand-, pooltunnil ja kolmveerandtunnil. Kui aus olla, siis kellade löömine ehmatas korralikult. Ma lootsin, et näen klassikalist kellakõikumist, aga tegelikult lõid kelladele väljastpoolt spetsiaalsed haamrilaadsed mehhanismid – kellad ise ei liikunud üldse.

Meie grupist kolmel inimesel olid ostetud piletid Harpa kontserdimajas toimunud stand-up-etendusele How to Become an Icelander in 60 Minutes. Kuna etenduseni oli veel aega, astusin tee peal läbi fallose muuseumist. See oli üsna väike – vaid kolm saali – ja kuigi veider vaatamisväärsus oma olemuselt, siis midagi eriliselt meeldejäävat seal polnud. Kui aega üle jääb ja huvi on, võid läbi astuda, aga muidu ei pea ilmtingimata külastama.

Õhtusöögiks sattusin proovimise mõttes Brixtoni söögikohta, kus pakutakse burgeriampsusid (sliders) koos lihaleemekastmega. Idee on selles, et burger kastetakse enne söömist kastme sisse – nagu dipiks krõpsu. Tellisin kolmest burgerist koosneva kombo, mille juurde kuulusid friikartulid ja jook. Pean ütlema, et see oli omamoodi kogemus, eriti kastme tõttu. Samas ei suutnud ma portsjonit lõpuni süüa – kolm burgerit, kaste, friikad ja jook oli minu jaoks liiga palju. Soovitaksin pigem minna sinna tühja kõhuga või tellida ainult burgeriampsud koos kastmega, ilma lisanditeta. Head lõunasöögi elamust see toidukord siiski ei ületanud.

Etendus How to Become an Icelander in 60 Minutes oli tore viis päeva lõpetada – sai istuda, jalgu puhata ja südamest naerda. Harpa kontserdimaja ise on samuti väga ilus. Etenduse alguses uuris esineja, et mis rahvusest inimesed saalis on. Publikus oli mitmeid soomlasi ja etendaja oskas nende rahvust ja suhtlemismaneeri väga tabavalt järele teha, mis tekitas äratundmisrõõmu ja nalja. Kui midagi soovitada, siis see etendus sobiks eriti hästi reisi algusesse, sest saad Islandi kultuurist hea ülevaate.

Etendus pakkus  meeldejäävat nalja ka Islandi turismibuumi üle. Räägiti, kuidas ühel hetkel hakkas saareriiki saabuma ootamatult suur hulk turiste, aga avalikku infrastruktuuri – eriti tualette – lihtsalt ei olnud piisavalt. Tulemuseks oli see, et loodusesse häda tegemine muutus igapäevaseks probleemiks, eriti populaarsete looduspaikade ja külade lähedal. Nii tekkisidki inimeste hoovidele ja teede äärde esmalt sildid: “No pooping!” või “No defecating!”. Paraku ei aidanud need eriti – inimesed lihtsalt ei hoolinud keeldudest. Seepeale ilmusid juba loovamad sildid, näiteks “Take your poop with you!” või isegi “Don’t poop here – but if you do, take it with you.” Mõnes kohas leidus ka sarkastilisemaid variante nagu “No pooping, even if it’s organic!”. Ma ise selliseid silte enam ei näinud – tundub, et olukord on nüüdseks leevenenud. Etendus kestis natuke üle aja ja meil tekkis lõpuks lennujaamaminekuga üsna kiire – hosteli juurde jõudmiseks jäi vaid 35 minutit. Õnneks saime takso ja kõik lahenes.

Kokkuvõtteks, kui sul on Reykjavíkis vaid piiratud aeg, siis minu kogemusest soovitaksin külastada kindlasti vabaõhumuuseumi, muuseumitest Perlani, minna vaalavaatlusretkele, süüa Skál! restoranis ning kui ajaliselt sobib, vaadata ka How to Become an Icelander in 60 Minutes etendust. Mina ise ei käinud tasuta linnaerskursioonil, aga toakaaslase jutu põhjal võiks olla see ka üks hea tegevus. Tasuta” tähendab muidugi seda, et tuuri lõpus on kombeks teha annetus giidile.

Kuldse Ringi päevaekskursioon 

Bussiekskursioon oli klassikaline „turistikas“, aga kuldne kosk (Gullfoss) tasus selle päevatripi igati ära. Paljude matkaseltskonna liikmete jaoks kujunes see isegi kogu reisi üheks meeldejäävaimaks hetkeks. Tegelikult oli kogu päev täis huvitavaid elamusi – lihtsalt ise oleksin tahtnud igas peatuses kauem viibida. Ideaalis võiks selle ringi teha hoopis rendiautoga omas tempos ja omas seltskonnas. Aga väga hea algus reisis sissejuhatuseks.

Esimene peatus oli Þingvellir, koht, kus üle tuhande aasta tagasi kogunesid islandlased oma esimesel parlamendil. See on koht, kus saab sõna otseses mõttes seista kahe mandrilava – Euroopa ja Põhja-Ameerika – piiril. Giidi jutust jäi meelde, et kord aastas kogunesid siia eri külade pealikud, peeti arutelusid ja ka kohut seaduserikkujate üle. Levinud karistus oli süüdlase väljasaatmine – pidid veetma ühe või mitu talve mägedes. Kui karmides tingimustes ellu jäid, võisid tagasi tulla. Kõige karmim karistus, sealhulgas surmanuhtlus, määrati toona intsesti eest.

Järgmine peatus oli Laugarvatnshellar – kaks inimtekkelist koobast Þingvelliri ja Laugarvatni küla vahel. Sisuliselt olid need kivisse uuristatud õõnsused, mis on nüüd taastatud endisele sarnasel kujul, kuna originaalid varisesid kokku. Vähem kui sada aastat tagasi elas siin kaks peret, kes pidasid loomi ja kasvatasid kartulit ja müüsid oma saaki mööduvatele ränduritele. Meie saime koha peal maitsta suitsutatud lambalihaga võileibu ja proovida ka kuulsa maitseelamuse – mädanenud haikala koos viinaga.

Edasi ootas meid võimas Haukadaluri geotermaalorg – haruldane piirkond kuumaveeallikate, fumaroolide ja mudabasseinidega. Just siit pärineb sõna „geiser“, kuna siin asub ajalooline Suur Geysir, mille nimi tuleneb islandi sõnast geysa – „purskama“. Geysir oli esimene Euroopas kirjalikult kirjeldatud geiser ja andis nime kõigile maailma geisritele, kuigi tänaseks on tema aktiivsus vaibunud. Külastajate rõõmuks on see-eest aktiivne tema naaber Strokkur, mis purskab iga 6–10 minuti järel kuni 20 meetri kõrgusele. Mina nägin teda külastuse jooksul kolme eri korral purskamas. Giid soovitas, et kui esimene purse on väiksem, tasub jääda ootama, et näha ka tema täisvõimsust. Kogu see mulksuv ja väävlihõnguline maastik mõjus nagu stseen mõnelt vaenulikult planeedilt.

Jõudsime Kuldse Ringi ühte kuulsaimasse paika – Gullfossi ehk Kuldse Kose juurde. See võimas kahekordne juga langeb kokku 32 meetri kõrguselt, mühisedes dramaatiliselt sügavasse Hvíta jõekanjonisse. Päikese käes võib veepritsude kohal tekkida vikerkaar, mis muudab vaatepildi lausa muinasjutuliseks. 20. sajandi alguses oli plaan ehitada siia hüdroelektrijaam, kuid tänu kohaliku naise visale vastupanule jäi Gullfoss puutumata. Tema aastatepikkune võitlus looduse säilitamise nimel lõppes võiduga – ja tänu sellele saame me tänagi imetleda selle koha metsikut ilu. Legendi järgi viisid Islandi valitsejad ning hiljem ka riigijuhid oma külalised just siia, et näidata saare kõige kaunimat loodusvaatepilti. Gullfossi nimi tähendabki “Kuldne juga” – öeldakse, et päikesevalgus paneb vee kuldselt sillerdama, justkui voolaks kanjonisse vedel kuld. Mõned paigad maailmas mõjuvad nii, et tekib tunne – siia pean ma tagasi tulema. Olen üsna kindel, et see ei jää minu viimaseks Islandi reisiks ja Kuldne Kosk näeb mind veel.

Lõunasöögi tegime Fridheimari talus – kuulsas tomatikasvanduses, mis asub Kuldse Ringi marsruudil ja kus külastajaid võeti vastu väga soojalt. Enne sööki saime väikese ülevaate talu tegevusest ning nägime ka nende usinaid abilisi – mesilasi, kes hoolitsevad kasvuhoones tomatitaimede tolmeldamise eest. Need mesilased imporditakse Islandile spetsiaalselt, sest kohapeal neid ei leidu. Soojus, mis kasvuhoonet kütab, tuleb maa-alustest geotermaalsetest allikatest. Fridheimar on tänaseks üks suurimaid tomatitootjaid Islandil, varustades oma saagiga märkimisväärse osa riigi turust. Nende tuntuim roog on tomatisupp, mida võib oma makse eest süüa nii palju kausse kui jaksad. Kõrvale pakutav värske, kohapeal küpsetatud sai oli imeline. Kuigi mina suppi ei söönud, siis sain seda reisikaaslase kausist maitsta – minu jaoks jäi liiga happeliseks. Proovisin hoopis toortellone tomatikastmes, mis oli keskmine elamus. Küll aga võitis mu südame magustoit: juustukook tomatimoosiga, mis serveeriti vahvas savist lillepotis.

Päeva lõpetasime islandlaste meelistegevusega – kuumaveebasseinis mõnusalt lõõgastudes. Secret Lagoon (Gamla Laugin) on Islandi vanim avalik kuumaveebassein, rajatud juba 1891. aastal. Basseini kõrval on ka oma armas „Väike Geiser”, mis paiskab vett umbes meetri kõrgusele ja mida saab ujuma minnes otse äärelt imetleda. Ümber basseini aurab maa ning silma torkavad mitmed kasvuhooned, mis saavad oma sooja otse maapõuest. See oli meie reisi esimene kogemus looduslikul kuumaveeallikal põhineva basseiniga ning pean ütlema, et nii sügavuse kui ka vee mõnusa temperatuuri poolest jäi see minu lemmikuks.

Landmannalaugari päevamatkad

Landmannalaugar on kuulus mägiala Islandi sisemaal, tuntud oma värviliste rüoliitmägede, geotermiliste allikate ja sealhulgas 3-4-päevase Laugavegur matkaraja alguspunktina. 2012. aastal nimetas National Geographic Islandi Laugaveguri matkaraja üheks maailma 20 parimast matkarajast – ja minu hinnangul täiesti põhjendatult. Tänaseni peetakse seda üheks Euroopa kõige vaheldusrikkamaks ja visuaalselt lummavamaks matkaelamuseks ning sealhulgas üheks „vähem rahvarohkeks“ matkarajaks.

Mulle meeldisid väga ka meie kaks esimest päeva, mil ööbisime Landmannalauguris ja tegime päevamatku. Kui sa tunned, et neljapäevane järjestikune matkapäevade ja telgis ööbimise kogemus ei ole päris sinu jaoks, siis soovitan väga kaaluda just üksikuid päevamatku siinses piirkonnas. Maastik on mitmekesine, värviline ja võrratult omapärane – saad kogemuse kätte ilma kogu varustust seljas tassimata. Ööbida saad naridel hütis (kindlasti broneeri koht).

Meie saabusime laagriplatsile umbes kella ühe paiku päeval ja panime kõigepealt telgid üles. Seejärel otsustas reisijuht, millisele rajale edasi liigume. Raja valik sõltub suuresti ilmast, eriti vihmast – kuna savised mäenõlvad võivad muutuda ohtlikult libedaks ja raskesti läbitavaks.

Reisijuht valis meie esimeseks matkarajaks Brennisteinsalda ringraja. Alustasime seda klassikaliselt – kohe otsetõusuga mäkke. Juba esimeste sammudega sai selgeks, et sääremarjad pannakse tõsiselt proovile. Ent üles jõudes avanesid vapustavad vaated Landmannalaugari värvilistele mägedele ja kogu pingutus ununes hetkega.

Seejärel laskusime jõesängi. Peen vihm oli muutnud savise nõlva libedaks ja laskumine oli paras adrenaliinilaks. Jõesängis tuli ületada väikest ojakest, hüpates kivilt kivile – et jalad ikka kuivaks jääks. Just sellel rajal panin esimest korda matka jooksul ennetavalt peale villiplaastri. Kuigi olin matkasaapaid kolm kuud sisse kandnud, surus saabas järskudel tõusudel jalale täiesti teisest kohast kui tavaliselt. Ei tahtnud riskida villiga ja otsustasin kohe reageerida. Soovitan kindlasti ka päevamatkadel villiplaastreid kaasa võtta – kunagi ei tea, millal neid vaja läheb. Edasi viis rada meid üle laavavälja – tumedale, veidi kuumaastikku meenutavale lõigule, mis oli visuaalselt täiesti teistsugune. Umbes 6 km pikkune ring sai läbitud kolme tunniga ja just see rajal kogetud vahelduv loodus, tõusude-languste rütm ja Islandi kordumatu maastik tegid sellest minu jaoks ühe kogu reisi meeldejäävaima päeva. Õhtul telgis tundsin, et kogu reis on seda ühte päeva väärt olnud.

Teisel päeval võtsime ette pikema rännaku Ljótipolluri („Kole Lomp) matkarajal  vulkaanimäele. Nimi on muidugi ebaõiglaselt antud, sest vaade on imeline ja koledast lombist juttu ei saa olla. Kraater tekkis 500 aastat tagasi toimunud vulkaanipurske käigus ja täitus hiljem veega, moodustades sügavsinise kraatrijärve, mille maksimaalne sügavus on kuskil 16 m. Ilm oli kuiv ja vihma seekord ei sadanud, kuid ligi 5–6 tundi kestnud matk väsitas hoopis teistmoodi – rada oli pikem ja algas pideva tõusuga kraatri juurde, lõpus laugem ehk vähem järske langusi kui Brennisteinsaldal, aga füüsiliselt pikem ja venivam. Kuigi vaated mäelt ja ümbruskonna vulkaaniliselt karismaatiliselt maastikult olid võimsad, puges päeva lõpuks sisse väsimus ja väike ärevus – järgmisel päeval ootas ju sarnane teekond ehk 12 km, aga nüüd juba 17 kg seljakotiga. Mõte sellest pani ausalt öeldes muretsema.

Landmannalaugari laagriplatsil on kuumaveeallikad ja neid nautsime mõlemal päeval peale matka ja enne õhtusööki. Selle laagri mõnus suur pluss ja kindlasti aitas mul esimestel päevadel jalgadel ja kehal taastuda.

Toidukotid olid meie grupi inimeste vahel ära jaotatud. Iga inimene sai minu meelest kaks toidukorda ning oma toidukorra ajal läksid ja valmistasid kogu grupile koos reisijuhiga hommiku- või õhtusöögi. Lõunasöök oli pigem selline matkarajal näksimine ehk jagasid snäkid inimeste vahel laiali, otseselt valmistama ei pidanud. Aga suurepärane süsteem. Ma ütlen ausalt – mõnel päeval, kui lõpuks telki jõudsin, tundsin suurt tänutunnet selle üle, et sain lihtsalt tunnikese puhata ega pidanud ise õhtusööki tegema. Samuti oli hommikuti hea teadmine, et võib natuke kauem magada ja rahulikult asju kokku pakkida.

Laugavegur 4-päevane matkarada

Laugaveguri matk on Islandi kuulsaim ja enimkäidud mitmepäevane matkarada, mis kulgeb Landmannalaugari geotermaalpiirkonnast läbi värviliste mägede, obsidiaanväljade, liustike ja vulkaaniliste liivaste orgude kuni rohelise Þórsmörki oruni. Rada on märgistatud ja hooldatud, kuid mõnes kohas oleksin mina võinud küll ilma reisijuhita ära eksida. Kuigi matkarada on populaarne, siis enamus aega olime me matkarajal üksi. See tähendab, et ei näinud enda ees või taga inimesi. Muidugi meist mööduvaid gruppe küll oli, aga mitte pidevalt, et saaks näha kuidas ja kuhu rada täpselt suundub.

Reisikirjelduses oli küll kirjas, et igal pärastlõunal saab soovi korral lisamatka, siis praktikas tegime lisamatka vaid ühel päeval. Mõnel päeval jõudsime laagriplatsi päris hilja ja ühel päeval kallas terve päev vihma. Mina olin omas peas niigi otsustanud, et pärastlõunastel matkadel ma ei osale. Lisamatka tegime kolmandal päeval ühte kanjonisse, mis reisijuhi sõnul on mõnede matkaliste meelest kogu raja kõige ilusam koht. Seetõttu otsisin oma jõuvarud üles ja tegin rännaku kaasa ja soovitan selle jõuvaru ka sul välja otsida.

Esimene päev Landmannlaugarist Hrafntinnuskerisse (12 km)

Reisijuht ütles meile, et tema meelest on see nelja päevase matka kõige ilusam lõik. Vaheldust tõesti leidus, möödusime mitmetest auravatest kuumaveeallikatest, kirkavärvilistest mägedest ning jõudsime vulkaanilisele alale, kus must obsidiaan, valge lumi ja hall tuhk moodustavad kontrastse mustri.

Rada kulgeb läbi aktiivse geotermaalse ala, kus maapragudest tõusevad fumaroolid – auravad, väävlilõhnalised ehk mädamunalõhnalised maagaasijoad. Nende ümber on maa värvunud kollaseks ja oranžiks ning kuna pinnas on soe, kasvab selle ümbruses erkroheline sammal, pakkudes visuaalselt imepärast vaadet. Islandi maakoor nii õhuke, et maapõues toimuv jõuab pinnale auruna, kuumusena ja väävlina. Vulkaanilised pursked ja geotermaalsed plahvatused pühivad osa maastikust aeg-ajalt täiesti puhtaks, jättes alles vaid musta kivikõrbe. Taastumine on aeglane: taimkate, samblad ja värvid roomavad tagasi sentimeeterhaaval, justkui alustaks loodus iga kord uuesti algusest.

Samuti tuleb ületada tee peal mitmeid lumesildu. Esmapilgul näevad need välja nagu kindlad ja kõvad pinnad, mille peal võib rahulikult edasi astuda, kuid tegelikult võivad need olla seest õõnsad ja sulamisest nõrgenenud. Lumesillal tuleb liikuda hajutatult. Meie grupis juhtuski nii, et reisijuht vajus lumesilla ääres korraks läbi – õnneks oli see mäe lähedal ja midagi hullu ei juhtunud. Aga ta rääkis meile mitmeid lugusid iniestest, kes on lumesillast läbi vajunud, veega näiteks mäetunnelisse viidud või jäänud kinni jääalusesse lõhesse, kust iseseisvalt välja ei pääsetud.

Ööbimiskoht Hrafntinnusker on küll kõige askeetlikum laagriplats, aga leiad sealt soovi korral tükikesi obsidiaani, mis mina pojale suveniirina kaasa võtsin. Umbes 2 km enne Hrafntinnuskeri hütti märgib rada vaikse kivikõrgu keskel mälestuskivi noore hiker’i, Ido Keinani, mälestuseks.  Kivi peal on silt inglise keeles, millel seisab lause:

„In loving memory of Ido Keinan, who passed away in a blizzard, so close to the safe hut nearby, yet so far.“

2004 aasta juuni alguses möllas mitu päeva tugev lumetorm ning Laugavegur oli ametlikult suletud. Ido, kes oli aastaid unistanud Islandi kuulsaimast rajast, puudus lume- ja tormioludeks sobiv varustus, ent ta otsustas keelust hoolimata siiski üksinda teele minna. Umbes 2 km enne Hrafntinnuskeri hütti läks nähtavus nulli, tugev tuul pööras lumehorisontaalseks ning ta eksis tähistatud rajalt. Abitus olukorras helistas ta oma õele, kes tol hetkel asus Londonis ja kelle kaudu lükati käima ulatuslik päästeoperatsioon. Vaatamata pingutustele leiti Ido alles järgmisel päeval ja liiga hilja. Nüüd seisab samas kohas väike mälestusmärk, mis tuletab igale möödujale meelde, et üksi matkamine, ilma õige varustuseta ning rajakeeldu eirates, võib Islandil isegi suvistes oludes muutuda saatuslikuks.

Teine päev Hrafntinnuskerist Álftavatni (12 km)

Teise matkapäeva teekond viib Hrafntinnuskeri lumiselt platoolt alla rohelusse – kokku umbes 12 km, kuid algab kurnava tõusuga mäenõlvale, mis paneb sääremarjad ja hingamise taas proovile. Tasapisi kaovad lumi ja obsidiaan ning pärast viimast tõusu avaneb vaade allpool olevale orule, kust paistab Álftavatni järv – see hetk on nii võimas, et pühib eelneva ronimise mälust. Laskumine orgu on pikk, aga minule laskumine just meeldib. See raja osa oli minu meelest ilusaim ja väärt iga eelnenud tõusukilomeetrit. Enne Álftavatnisse jõudmist tuleb ületada esimene jõgi – lühike ja tehniliselt lihtsaim kogu matkal, ent minu jaoks pakkus see tõsist põnevust, kuna oli esimene kord matkarajal paljajalu külmast veest läbi minna. Tuleb meeles pidada, et kõigil selle marsruudi jõeületustel on vool tugevam, kui eemalt vaadates tundub – alahinnata ei tasu ühtegi neist.

See matkapäev oli kogu grupile emotsionaalselt kõige raskem, kuna terve päev sadas vihma. Vihma sadas Islandil põhimõtteliselt iga päev, aga enamasti lühiajaliselt uduvihma. Üks päev oli ka hommikust õhtuni päikeseline. Aga teine matkapäev sadas reaalselt terve päev. See oli päev, kus tundisn puudust sellest, et mul ei olnud kilematerjalist vihmapükse kaasas. Viimased kaks tundi olid kõik kohad, mis ei mahtunud vihmakeebi alla, ligemärjad. Saapad, pükste otsad ning jope varukad. Laagriplatsil pidid ka telgi üles panema vihma sees, proovides seda samas nii kiirelt teha kui suudad, et siis võimalikult vähe vett telgist välja kuivatada. Lisaks ei ole selles laagriplatsis katusega ühiskööki ja me kõik tundsime kaasa õhtusöögivalmistajatele, sest seda pidid nad tegema sisuliselt lageda taeva all ja vihma käes.

Siin valisid meie grupist ka neli inimest telgi asemel hütis magamise.  Tuli maksta umbes 80 eurot lisaks ja said endale narikoha matkamajas. Muidugi ilmselt iga kord seda võimalust ei ole, kui kogu maja on täis broneeritud.

Ainus laagriplatsi pluss oli see, et seal on väike söögikoht, kus käisime ennast soojendamas ja võtsime mõned napsid. Veetsime seal lobisedes aega seni kuni magama läksime. Söögikohas oli mingi aeg sees ka radiaator, seega näiteks oma jope sain kuivaks. Aga toitlustuskohas pidid olema saabasteta ning neid sisse kuivama tuua ei lubata.

Vihmase ilma peamine murekoht on, et kuidas märjad riided kuivaks saada. Õhuniiskus on nii suur, et telgis või selle vaheruumis midagi sul ära ei kuiva, iseg kui viham otseselt peale ei saja. Vedas, et järgmine päev oli kuiv ilm, panin oma märjad püksid ja pluusi koti külge rippuma, et tuul need ära kuivataks. Kui aga järgmine päev oleks vihma sadanud, oleksin ilmselt märjad püksid jalga tõmmanud.

Kolmas päev Álftavatnist Emstruri (16 km) ning õhtune lisamatk kanjoni

Kolmas päev viib Álftavatnist 16 km eemal asuvasse Emstruri laagrisse. Reisijuht hoiatas, et umbes 10 km pikkune sirge lõik keset musta liivast tasandikku võib mõnele matkajale tunduda üksluine – minu jalad pidasid seda aga puhtaks rõõmuks, sest esimest korda sai pikalt lihtsalt „normaalselt astuda“.  Tee peal oli ka sillaga ületatav kaunis kärestikuline koskedega jõgi. Siin tegime lõunapausi. Lisaks oli ka ilma sillata jõeületus, tuli astuda paljajalu läbi jääkülma jõe – vool ei olnud küll väga sügav, kuid lõikas luudeni ja pani varbad hetkega tuimaks. Ma ei olnud kunagi varem nii külmas vees kõndinud ning just see hetk kujunes tõeliseks eneseületuseks.

Lõpuosa tõi tagasi erilisuse: Emstruri telkimisplats paikneb kaunis orus vuliseva oja kõrval, kus ümberringi kasvavad sammal, madalad taimed. Laagrist vaid mõne minuti kaugusel asuv 200 m sügavune Markarfljóti kanjon on paljude Laugaveguri läbijate jaoks kogu 4-päevase matka kõige meeldejäävam vaatamisväärsus – ja täiesti õigustatult. Sügav org lõikab musta maastikku järsult ja ootamatult ning on tekkinud liustikujõe järk-järgulisel uuristamisel pärast Katla vulkaanipurskeid. Vaateplatvormilt avaneb hingemattev vaade tumedale kivikõrbele, rohelist äärt kandvale kanjonile ja kaugusesse ulatuvale lõputule tühjusele. Foto seda ilu, sügavust ja toore loodusjõu tulemust jäädvustada ei suuda. Kui kõik eelmised päevad olid mulle mõjunud nii, et järgmisel hommikul olid jalad puhanud, siis peale kolmandat matkapäeva mu jalad enam ei taastunud ning päriselt taastusid nad alles Eestis. Eks kolmas päev oli ka km osas kõige pikem, telefon luges mul kokku 42 000 sammu.

Neljas päev Emstrurist Þórsmörki (15 km)

Neljas päev viis läbi mustade liivaväljade aina rohelisemaks muutuva oru ning lõpuks sisenes rada justkui täiesti uude maailma – Þórsmörki. Meie ööbimiskohaks ei olnud üldine matkaplats, vaid Húsadaluri era-laagriplats (Volcano Huts). Sinna viis meid lõpu poole imeilus metsatee. See lõpuosa meeldis mulle tohutult, sest kogu senise matka jooksul polnud sisuliselt ühtegi puud – nüüd aga tekkisid raja kõrvale madalad kased, põõsad ja isegi metsaradade varjus looklev must tee. Þórsmörki mets ei ole küll kõrge, kuid just seal tajusin esimest korda, et olen Islandil „metsas“. Kui hiljem Eestisse tagasi jõudsin, tundusid meie Saaremaa suvila kõrged kased suisa hiiglased – Islandi kased ja puud on pigem õunapuu- või põõsakõrgused, kuid pärast päevi lagedal vulkaanilisel platool mõjusid need kui tõeline džungel.  

Üks matkaraja meeldejäävamaid hetki oli puitsilla ja järsu tõusuga ületus, mis nõudis kätega üles vinnamist ning kus abiks olid ka köied. Seal tuli ületada jõesängi väike kuru – sild ise viis ülespoole ja kogu lõik nõudis nii füüsilist pingutust kui ka tasakaalu. Vaated ja jõe vahutav visklemine oli meeldejääv.

Enne lõpuosa metsa sisenemist tuli ületada üks kogu matka kõige tõsisem jõgi – lai, kiire vooluga ning esmapilgul üsna hirmutav. Vesi laius mööda kivist sängi nii, et astumiskohad tuli hoolega valida, ja vool suutis iga sammu juures korralikult jalgu alt lükata. Kui meie grupp lõpuks teisele kaldale jõudis, tunnistas ka kogenud reisijuht, et jõe äärde astudes tõmbus ta pingesse – ja põhjusega. Ma usun, et uppumise oht oli jõe madaluse tõttu üsna väike, kuid teadmine, et komistades või libastudes võin koos 17-kilose kotiga jääkülmas vees läbimärjaks saada, oli väga reaalne. See ületus oli tõeline närvikõdi, kuid tagasi vaadates andis just see kogu päevale väärilise finaali.

Matk Þórsmörki ümbruses ning Reykjaviku naasmine

Þórsmörki ümbritsev piirkond on tänu oma eripärasele mikrokliimale üks kogu Islandi lopsakama taimestikuga paiku – siin kasvavad isegi meile tuttavad mustikad, kukemarjad ja madalad kased. Kuna telgid ja varustus jäid kämpingusse, suundusime sel päeval ainult kergete päevakottidega vallutama Valahnúkuri tippu (458 m). Raja lõpus on puust trepp, mis on üsna pikk. Kuigi tipus valitses udu ning tibutas vihma, avanesid siiski imelised vaated orule ja jõgedele, sh meie eelmisel päeval ületatud kiire vooluga jõesängile. Tagasilaskumisel vaatasime kõrvalt alla oma laagriplatsile – moment, mis jääb hästi meelde. Pärastlõunal liikusime 3 km kaugusele teise Þórsmörki laagriplatsi suunas, kust väljus buss Reykjavíki. Bussitee oli omaette seiklus: sõitsime otse jõesängis, ületades korduvalt veevoolusid nii paremalt kui vasakult. Ootasin maanteele jõudmist pikisilmi, sest igal ületusel buss kõikus küljelt küljele, jättes mulje nagu võib igahetk ümber minna.

Meie matkaseltskond lõpetas oma teekonna Þórsmörkis, aga tegelikult saab sealt edasi minna ka uuele, ühepäevasele (soovi korral ka kahepäevasele) matkarajale, mis viib Skógari külla. See rada kannab nime Fimmvörðuhálsi matkarada ning kulgeb kahe liustiku – Eyjafjallajökulli ja Mýrdalsjökulli – vahel. Tee peal avanevad tõeliselt võimsad vaated ja rajale jääb mitukümmend koske, sh ka Islandi üks tuntumaid – Skógafoss. Minu jalad seda peamiselt tõusvat rada sel hetkel enam välja ei oleks kandnud, aga mõte jäi kummitama: järgmise Islandi reisi ajal võiksin sõita otse Þórsmörki ja selle puudu jäänud osa ikkagi ära teha.

Laagriplatside võrdlus

Kuna mul oli varasem kogemus vaid mõnest Eesti kämpingust ja telgiööst, siis ei osanud ma ette kujutada, mida ühelt Islandi laagriplatsilt oodata võiks. Igaljuhul on Islandi laagriplatsid askeetlikumad kui ma arvasin. Paljudes kohtades saadakse elekter päikesepaneelidest ning soe vesi tehakse gaasiküttel. Duši kasutamine ei kuulu hinna sisse – selle eest tuleb eraldi maksta, umbes 5 eurot 5 minuti jooksva vee eest. Süsteem toimib nii, et ostad pileti QR-koodiga, mille skaneerid duširuumi sisenedes.

Igas laagriplatsis leidub kast või riiul, kuhu teised matkajad on jätnud asju, mida nad enam ei vaja. Soovitan kindlasti uurida – võib juhtuda, et leiad sealt midagi endale kasulikku. Meie näiteks leidsime ühest laagriplatsist lausa kolm kasutamata dušipiletit. Esialgu tundus veidi kummaline, miks peaks keegi pileti ostma ja selle lihtsalt maha jätma. Aga kui üks meie reisikaaslastest soovis piletit kasutada, selgus, et soe vesi oli otsas ja tuli oodata, kuni süsteem selle uuesti soojendab. Tõenäoliselt siis keegi väsis ootamisest, läks magama ja ei kasutanudki piletit lõpuks ära. Laagri algus- ja lõpp-punktides leidub ka poolikuid gaasiballoone, mida inimesed on järele jätnud – väga kasulik, kui sul endal on gaas otsa saanud. Mõned matkajad alustavad Laugaveguri rada ka teistpidi (lõunast põhja), kuigi see on vähem soovitatav, kuna tõusud on järsemad ja füüsiliselt raskemad. Nägin kastides ka kuivaineid, leiba, võid,  soola ja suhkrut.

Matkarajal on kaks toidukohta ning esimene neist asub Álftavatni laagriplatsil. Kuigi meie reisijuht mainis, et ees ootab restoran, siis mina isiklikult ei oska seda kohta ühegi tavapärase söögikohaga võrrelda. Siseruum oli pisike – korraga mahtus istuma umbes neli seltskonda. Kui soovisid, sai küll toole juurde tuua ja istuda ka lauata. Õhtusöögikoha saab ka ette broneerida. Nii et enne, kui hakkad telki üles panema, tasub kõigepealt minna ja laud endale kinni panna. Menüüs on ainult üks toiduvalik ehk siis kas sööd või ei söö seda. Tõele au andes oli seal chilli con carne ja ka chilli sin carne versioon. Päeval on koht avatud lõuna ajal, mil pakutakse suppi. Seejärel on paar tundi suletud ja avatakse taas õhtusöögiks. Tundub, et suletud ajal valmistatakse toit ette ning õhtul lihtsalt soojendatakse portsjonid tellimuse peale üles.

Viimane laagriplats Laugaveguri rajal erineb varasematest – tegemist on erakätes oleva laagriga, samas kui eelnevad on riiklikult hallatavad. Selle laagrikoha toidukoht meenutab juba päris restorani: saad tellida menüü alusel näiteks pitsat, burgerit, friikartuleid või siis valida lõunasöögi komplekti, kus sisaldub supp, sai, määrded ja magustoit. Toidukoht ise on oluliselt suurem kui Álftavatnis – mahutab vähemalt neli korda rohkem rahvast, mistõttu on seal ka rohkem liikumis- ja istumisruumi.

Eriliseks teeb selle laagri veel see, et hinna sees on nii duššide kui sauna kasutus. Tõsi, vee temperatuur duššides varieerus – mõnel hetkel oli see soe, teisel jälle jahe. Kui sattusid külma vee peale, võis aidata sauna minemine ja hiljem uuesti proovimine. Sauna temperatuur oli küll eestlase jaoks pigem leige, kuid ausalt öeldes – pärast mitut päeva järjest matkamist ei olnud põhjust viriseda. Sooja saamise võimalus oli lihtsalt väga teretulnud.  Sauna ees oli ka väike geotermaalveega tiik, mille temperatuur oli samuti leige. Tiigist väljumine osutus aga paras katsumus, sest põhi oli libe vetikatest ning äär kumer ja libisemisohtlik.

Enne teele asumist uurisime ka reisijuhilt, et kuidas on telefoni laadimise ja leviga matkarajal. Ta ütles, et üldiselt tuleb arvestada, et kumbagi ei ole neli päeva. Vahel saab laagrivahi juures tasu eest laadida, kui neil päikesepatareiga saadud elektrit üle on jäänud. Aga tegelikkuses oli asi natukene parem. Igas kohas tasuta laadida ei saanud, aga siiski saime söögikohtadega laagriplatsidel seda teha ja levi leidus igas päevas kuskil. Aku säästmiseks hoidsime telefone lennurežiimil.

Tegin ülevaatliku tabeli peatutud laagriplatside võrdlemiseks. Aga matkraja algus ja lõpp-punkt on kõige mõnusamad. Alguspunktis on kuumaveeallikas, kus lõõgastuda ja viimases punktis on restoran ja saun. Lõpp-punktis on tegelikult valida kahe laagriplatsi vahel, meie olime siis just erakätes olevas laagris. Teises riiklikus laagris lisahüvesid ei ole.

Laager	Elekter	Levi	Varjualune	Söök	Dušš ja tualetid	Muu eripära
Landmannalaugar	Laagrivahi majas tasuline laadimine	Levi olemas	Katusega ühine telk ja lauad	Snäkid, supp, kakao kohv putkast	Dušš ja WC olemas	Kuumaveeallikas ujumiseks laagri kõrval
Hrafntinnusker	Ei ole	Peaaegu puudub	Puidust majake	Ei	Kuivkäimlad, dušši ei ole	Kõige külmem punkt rajal, kivine ja tuuline, leiad siit läikivat obsidiaani ehk musta laavaklaasi
Álftavatn	Laagrivahi majas tasuline laadimine, söögikohas tasuta, kui on vaba pistikuauku	Levi mägedes parem, laagris nõrk	Puudub	Väike söögikoht	Dušid ja WC olemas	Vaatega järvele, hubane atmosfäär
Emstrur (Botnar)	Ei ole	Nõrk	Katusega ühine köögitelk ja lauad	Snäkid  laagrivahilt	Dušid ja WC olemas	Mõnus vulisev ojakene ning roheluses mäenõlv ja org
Þórsmörk	Saab tasuta laadida nii hüttides,  laagrivahi majas,restoranis ning ühisköögis	Levi olemas	Puidust majake, kus ühisköögis on kraanikaus, pliit, veekeetja ning lauad toolid.	Suurim söögikoht / baar	Dušid ja WC olemas	Muru, tuule eest kaitstud, saun, restoran suurema valikuga

Reisikulud

Sandberg reiside Islandi matkareisi hind oli 2500 eurot. Minul kulus lisaks sellele umbes 800 eurot matkavarustuse soetamiseks – sinna hulka kuulusid uus magamisalus, matkasaapad, matkakott, mõned riideesemed, veepudel ning erinevad pisiasjad nagu villiplaastrid, kuivšampoon ja hambapesutabletid. Kuna mul endal oli vaid üks kiiresti kuivav spordisärk, ostsin lisapluusid Humanast, et kulusid mõistlikuna hoida. Võib-olla on sul juba rohkem vajaminevat varustust olemas ja saad selle arvelt säästa.

Lisaks kulus mul Reykjavikus söömisele, muuseumipiletitele ja suveniiridele kokku 990 eurot – millest umbes kolmandik läks meelepäraste ostude ja kingituste peale. Kui plaanid kaasa osta Islandile omaseid toiduasju nagu šokolaad või Islandi sool, siis tea, et lennujaamas on hinnad odavamad, kuna seal puudub käibemaks. Tõsi, kogu valikut seal pole, aga mitmed suveniirid saad seal oluliselt soodsama hinnaga kätte.

Minu jaoks oli reisi hind ja saadud väärtus Sandbergi reisiga igati paigas. Kogenematu matkajana oleksin iseseisvalt kindlasti hätta jäänud – alates varustuse ja toidu planeerimisest kuni jõgede ületamise ja teekonna logistika organiseerimiseni. Sandbergi kaudu reisides ei pidanud ma ise telgi pärast muretsema – see oli hinna sees ning kohapeale organiseeritud. Samuti olid kõik bussipiletid ja muud transpordid juba ette makstud, reisijuht tegeles nende näitamise ja meie suunamisega. See, et keegi mõtleb sinu eest kõik praktilised detailid läbi – ütleb, mis kell ärgata, mida päevakotti pakkida ja kuhu järgmiseks liikuda, tegi kogu kogemuse oluliselt stressivabamaks. Tundsin end hoituna ja toetatuna, mis võimaldas rohkem keskenduda elamusele ise. Kui me pärast matka Reykjavikku tagasi jõudsime, tundsin kohe seda kontrasti – nüüd tuli jälle ise mõtlema ja planeerima hakata.

Meie reisijuhiks oli Meriliis Kotkas, keda soovitan soojalt. Kui enne reisi tundus mulle, et reisijuhi töö võib olla üks tore ja kerge amet, siis pärast matka sain aru, et see pole sugugi lihtne – ja kindlasti ei sobi enamusele inimestest. Meriliis suutis kogu meie gruppi hallata, toetada ja koos hoida kogu matka vältel, ka siis, kui näiteks vihmane päev oli mõnel tuju ära rikkunud ja suhtlus polnud kõige viisakam. Ta leidis igaühega ühise keele, hoolitses selle eest, et keegi ei jääks kõrvale, ja mul oli kogu aeg turvaline ja hoitud tunne.

Minu lemmikhetk oli see, kui Meriliis võttis ühel lõunapausil oma kotist välja Islandi muinasjuturaamatu ja luges meile ette loo sellest, kuidas Islandile haldjad tekkisid. Islandlaste jaoks on haldjad päris osa elust – paljude majade juures võib märgata pisikesi nukumajakesi, mis on mõeldud nähtamatutele haldjatele. On isegi teada juhtum, kus üks maantee jäeti loodusparki rajamata, sest poliitik uskus, et haldjad oleks selle vastu.

Kokkuvõtvalt

Reisi ajal mõtlesin, et midagi nii rasket ma teist korda ette enam ei võta. Nüüd kuu aega hiljem tunnen, et tegelikult võin küll uuesti minna. Vaimne ettevalimistus on  olemas ja ettekujutus füüsilisest koormusest samuti. Kõigilt matkaseltsilistelt sai uuritud ka soovitusi järgmiseks matkaks, ja kõige enam jäi mulle kõrvu Gruusia ja Assooride matkareisid.

Mulle meeldis Islandil muidugi eelkõige loodus – see on ilmselge. Aga suur lisapluss oli ka see, et rahvarohkus (või pigem selle puudumine) sarnaneb Eestiga. Matkarajal liikusime peamiselt oma grupiga, harva kohtasime teisi matkalisi, ja ka Reykjavik linnas ning muuseumides sai rahulikult ringi jalutada, ilma et oleks pidanud trügima või järjekordades seisma. Ainult Kuldse Ringi ekskursiooni peatuspunktides oli rohkem rahvast.

Peale selle õnnestus meil ka maandumisejärgselt bussiaknast näha vulkaanipurske tagajärjel tekkinud lõhest välja voolavat laavat. Korra jõudsime mõelda, et kas midagi meie reisiplaanides sellest muutub, aga ei. Islandlaste tavapärane elu, nad suunasid tõkete abil laava voolama sinna, kus too võimalikult vähe elu segaks.